VRAKID

Vrakk “Metallist”

Sukeldumine vrakil “Metallist”: laev seisab kiilul kerges vasakkaldes. Kõrgeim koht on kaptenissild umbes 24m sügavusel. Trümmide luugid on 26-27m. Trümme on kaks laeva esi ja kaks tagaosas. Trümmiluugid on lahti. Nii, et sinna peaks saama sisse ka minna. Aga selge on see, et sellises sügavuses pole laeva siseneminene just päris lapsemäng. Nõuab oskusi ja kogemus. Kaptenisillal on säilinud ingliskeelsete tekstidega masina juhtpult. Hea ujuvuskontroll ja korralik sukeldumisaja planeerimine on selle sukeldumise võtmesõnad.

Ajalugu:
Ehitati 1903 aastal kaubalaevaks Newcastle’s Inglismaal.
1382 brt
Pikkus – 230 ft (70,5m)
Laius – 36ft (11m)
Süvis 16ft (4,52m)

Ühe vertikaalse kolmekordse paisumisega aurumasinaga – 660hj
Kiirus 9 sõlme
Seoses laeva omanike ja peremeeste vahetusega vahetusid ka laeva nimed:
130 –  Sirius
1907 – Svanska Bay
1915 – Martin
1918 – Svoboda
1923 – Metallist

Enne esimest maailmasõda oli ta mitme peremehe käes ja sõitis merd mitme nime all. 1915. aastal mobiliseeriti „Martin“ transpordilaevastikku. Millegipärast teda siiski 1916 aasta Balti laevastiku varude nimekirjas ei ole. Võimalik, et ta oli sel ajal remondis.

1917.aasta sügisel on siiski tema tegevus registreeritud. Nimelt osales ta Reveli tehaste varade evakueerimisel „sakslase“ eest. Tema võimalik osalemine legendaarses Jääretkes (Helsinkist Peterburi) pole ilmselt tõepärane.

1918 aasta aprillis asus „Martin“ Kroonlinnas. Käis kodusõda ja võõrsile sattunud Eesti meremeestel polnud midagi muud teha kui laeva korras hoida. 1918 aastal jõuti laev veel üle anda Petrogradi sõjatranspordi rajooniosakonnale.

1920 aastal määrati ta Tartu rahulepinguga Eestile tagastamiseks ja jõuti kanda isegi Eesti laevaregistrisse. Tegelikult ta Eestisse ei jõudnudki. Eestisse jõudis selle aktsiooni käigus ainult kaks leava: „Suur Tõll“ ja „Saaremaa“. Siiski osa laeva meeskonnast taipas kodumaale naasta. Need kes seda ei teinud, võisid kolmekümnendate aastate arestide ajal küll kahjuks ainult iseend süüdistada.

1922 aastal, kui nõukogude laevad sooritasid oma esimese pikema väljasõidu soome lahe lääneosas kuni läänemereni välja, sai selgeks, et neile on vaja head söelaeva. Tolleaegsed laevad olid nimelt enamus söeküttega. Söelaevana hakati kasutama „svobodat“, mis muidugi tuli taas kord ümber nimetada – seekord „Metalistiks“.

„Metallist“ oli balti laevastiku uhkuse: ristlejate „Marat“ ja „Oktjabrskaja Revolutsija“ ustav kaaslane kuni nende üleviimiseni vedelkjütusele. 1929 aastal punkerdas „Metallist“ Kieli lahes laevu, mis tegid Nõukogude sõjajõudude auks retke Mustale merele. Ja hiljem sealsamas ujuvtöökoda „Krasnõi Korn“, mis tegi ringi ümber skandinaavia Murmanskisse. Lisaks Kieli lahele tegutseti aktiivselt ka Eesti läheduses asuvas Luuga lahes. Igal aastal peetavate manöövrite käigus dessanteerusid „Metallistilt“ jalaväe osad ja isegi suurtüki patarei.

1939 aastal, kui läänes kolises juba Teine maailmasõda, hakkas nõukogude valitsus kartma Poola lennuväe kättemaksu oma kaaslaste mõrvamise ees. Mitmed laevad said Kroonlinnas kiiruga omale uut relvastust – 76,2 mm 1. Maailmasõja aegseid seniitkahureid vahetati uute, 1935 aasta mudelite 34-K vastu. Lisaks Poolale tundus Nõukogude juhtkonnale ähvardav ka perspektiiv Eesti okupeerimisest sakslaste poolt. Eriteenistused hakkasid tegelema väikesele naabrile surve avaldamise võimaluste otsimisega. Muu hulgas oleks võidud kasutada ajendina „Inglise Tüüpi“meremiinide paigaldamist Eesti alllveelaevade „Kalev“ ja „Lembit“ poolt. Aga…. septemris ilmus Tallinna reidile ootamatult Pola allveelaev „Orzel“. Sellele korraldati ulatualik jaht ja tema ümber kujundati kiiresti poliitiline teatrietendus, mis kõik päädis tulelöögiga Eru lahes asuva „Poola salajase allveelaevade baasi“ pihta.

Edasise tegevusena olid võimalikud kaks stsenaariumit:
1.       Poola allveelaevade lavastatud kallaletung nõukogude laevade pihta ja
2.       Punaarmee ja laevastiku sissetung Eestisse
Eesti idapiiri lähedal oli kõik ette valmistatud. Nii sõjavägi (kõik Kroonilnnast Luugani asuvad sõjalaevad, 3 laskurdiviisi, 3  tankidiviisi, suurtükipolk, ja üksikud divisionid) kui ka poliitiline mäng. Kui Eesti valitsus oleks jäigemalt käitunud, oleks ilmselt järgnenud sõjaline operatsioon.

„Metallistil“ oli selles mängus ka oma osa. Kõigepealt sai ta ülesande kiiresti transportida sütt Leningradi söesadamast Kroonlinna. Siiski aeti 23. septembril veel laadimata laev liikvele. Kõigepealt anti ta laevastiku staabi operatiivkorrapidaja alluvusse ja siis laevastikule omase segaduse tulemusena kihutati Kroonlinna tagsi.

Hilisemaid sündmusi kirjeldab Soome luure vemaale sattunud ohvitser Mäkelä niimoodi: teda kutsutud koos ühe teise kapteniga Smolnõisse. Seal oodanud neid ees välisminister Ždanov, laevastikuminister Kuznetsov. Kaptenid said ülesandeks lavastada Narva lahes tundmatu allveelaeva kallaletung „Metallistile“. „tundmatuks laevaks“ määrati õppeallveelaev  Щ-303 «Ёрш», mis ootas remonti ja meeskonna vahetust. „Metallist“ saadeti merele „õppusi kindlustama“, muid laevu sinna juurde meeskonda päästma ja Щ -303 läks oma asja ajama. Vahepeal olid poliitikud suutnud kooku klopsida Eesti ja Vene vahelise mittekallaletungi ja muud lepingud, millega Eesti vabadus müüki läks.

Ja mis siis „Metallistist“ sai? Ega see päris selge pole, aga tõenäoline tundub järgmine versioon:
27.09.39 koidu ajal märgati Toila mereside postis (avatavasti ankrus seisvat) umbes 3000 brt kuivlastilaeva. Umbes 12:15 lendasid temast üle kaks nõukogude lennukit. 15:00 ilmusid silmapiirile 3 nõukogude miiniristlejat, millest üks sõitis „Metallisti“ pardasse ja kaks jäid eemale manööverdama. Pardasse sõitnud leav andis käsu laev maha jätta, võttis „Metallistilt“ meeskonna maha ja eemaldus. Lennukid lendasid veel korra üle, ja teatasid, et laev on tühi. Meresideposti mingisuguseid plahvatusi vms kosta polnud. Ja 28.09 koidikuks olid kõik laevad silmapiirilt kadunud. „Päästetud“ „Metallisti“ meeskonda hoiti laeval valve all, kuni nad kuulsid laeva raadiost järgmist teadet: laeva „Metallist“ hukkumis aeg ja koht on sellised ja sellised, meeskonna liikmetest 19 on päästetud, ülejäänuid leida pole õnnestunud. Võib arvata meeskonna 24 liikme närvide mängu sellist teadet kuulates. Kroonlinna jõudes olid kõik nii kiiresti ja osavalt laiali jooksnud ning peitu pugenud, et neid oli raske isegi dokumentide ja raha kätteandmiseks leida. Keegi siiski hammasrataste vahele ei jäänud ja jäid ellu. Hiljem saanud kõik meeskonnaliikmed ka veel personaalpensioni riikliku saladuse hoidmise eest, välja arvatud laeva komandör Feodor Smus, kes hakkas pensioniea saabudes asja kella külge riputades om pensioni välja nõudma, lõpetas aga parteist väljaheitmise ja hullumajaga.