Eesti järved on enamasti madalad ja mudased. Sukeldumiseks kõlblikke järvi on kümmekond. Võrreldes merega on nähtavus kehvem, seevastu kalariik ja taimestik rikkalikum. Tavaline on järvedes kohata uudishimulikke hauge, põgenevaid särgi, ahvenaid või luuravaid karpkalu. Suve teisel poolel on vesikasvud moodustanud kohati läbipääsmatu dzhungli. Järvevee temperatuur sõltub allikatest.
Rummu Ekskavaator on vaatamisväärsus omaette – suur, võimas ja hästi säilinud! Rummu karjäär ilmast vähesõltuv ja suhteliselt ohutu koht. Sügavus mõnus, 8-12m. Suurepärane koht ka talvisteks jääsukeldumisteks.
Ühel ilusal päeval hakkas vesi karjääris tõusma ning teadmata põhjustel ei vaevunud keegi ekskavaatorit päästma. Vesi olla tõusnud küll piisavalt aeglaselt, et teda sealt kätte saada ja kuivale tuua aga ju siis olid asjaosalistel omad põhjused teda mitte välja tuua. Ja hea ongi, nüüd on meil vähemalt mida vaatamas käia!
Ekskavaatori juures on vesi umbes 8-9m sügav, algajatele just paras sügavus. Kopp on sellel monstrumil päris suur, pool autot mahub sinna vabalt sisse. Mootoriruumi on kurikaelad kahjuks juba rüüstamas käinud ning ilmselt on see vask, mis sealt puudu on. Nii, et päris ühe matsuga teda käima enam ei saa aga tervikliku pildi kindlasti.
Päris vahva veealune monstrum, kes tahab tulgu ise vaatama!
Saadjärv – üks omapärasemaid ja huvitavamaid Eesti järvi, suurim järv Vooremaal. Saadjärv asub Jõgeva ja Tartu maakonna piirimail, Tartust 16 km põhja pool. Ü. hermanni andmeil asetseb Saadjärv meretasemest 53,4 m kõrgemal. Järv on 6 km pikk ja kuni 1,8 km lai, tema pindala on 707,6 ha. Suurim sügavus järve edelaosas kalmistu kohal on 25 m, keskmine sügavus 8 m. varem on Saadjärv olnud suurem ja ta veetase kõrgem.
Järve ümbritseb kirdest Saadjärve voor, edelast Sootaga voor. Ka loode ja kagu pool ulatuvad järve lähedusse voorjad kõrgendikud. Järve ümbruses on Saadjärve ja Kukulinna asundus, Tabivere, Valgma ja Äksi küla ning mitu vähemat asulat. Järv on loode-kagu suunas piklik ja koosneb kahest osast – kagupoolsest, suuremast ja sügavamast Suurjärvest ning loodepoolsest, kitsamast ja madalamast Tabivere ehk Voldi järvest. Suurjärve kaldajoon on vähe liigestatud, ainult järve kaguosas esineb Kukulinna poolsaar. Tabivere järve kaldajoon on üsna sopiline; seal on kolm poolsaart ja mitu lahte. Tabivere järve kaguosas asub pisike lainetest puretud Andi saar, millel praegu kasvab vaid mõni puu, kuid mis varem olevat olnud suurem. Siin asunud Voldi mõisa järvevaht ja siit saadud kuhi heinu. Suurjärve kaldad on enamasti kõvad, liivased või kruusased, Tabivere järvel valdavalt madalad, mudased ja õõtsikulised. Järve ümbrus on põdude all, ainult vahetult järve ääres on soostunud niidud ja võsa. Suurjärve kaldavöötmes on põhi liivane, kruusane, savikas või klibune, Tabivere järves on põhi mudane. Ka Suurjärve sügavam osa (üle 5-6 m sügav) on mudane – kaetud musta jütjaga. Järvest on saadud musta tamme tüvesid. Kuni 40 m kauguseni kaldast süveneb vesi Suurjärves aeglaselt, sealt edasi järsult. Sügava koha lähedal on madalik, nn. Mudamägi, kus on umbes 1 m vett.
Saadjärv on väikese valgalaga ja nõrga läbivooluga. Põhilised sissevoolud on kraavid, Suurjärve ääres esineb kaldaallikaid. On ka palju põhjaallikaid, eriti Põltsamaa küla kohal. Väljavooluks on Mudajõgi, mis suubub Laeva jõe kaudu Suur-Emajõkke. Erinevalt teistest järvedest on Saadjärv kõige veerikkam maikuus, mitte aprillis, kusjuures veetaseme muutused on võrdlemisi väikesed. Seda seletab asjaolu, et järv toitub peamiselt allikatest.
Saadjärve vesi on enamasti rohekaskollane kuni kollakasroheline, harva heleroheline. Vee läbipaistvus on kogu aasta keskmine kuni väga suur (2,0-6,2 m). Vesi on harilikult selgelt kihistunud. Suvel on järve süvakihtides vähe hapnikku ning ka talvel ei ole asi parem.
Taimestik oli 1951. ja 1972. a. keskmise rohkusega, koosnes aga paljudest liikidest (27). Vähesel hulgal on Saadjärves säilinud meie järvedes haruldane subarktiline relikt niitjas penikeel. Fütoplankton on liigirikas (271 taksonit) ja hulgalt keskmine, kusjuures sisaldab haruldasi ränivetikaid. Zooplankton on samuti rohke ja liigirikas (75 liiki), selleski leidub haruldusi. Põhjaloomastiku hulk on Saadjärves võrdlemisi muutlik; siingi esinevad haruldused.
Saadjärv on varem olnud väga kalarikas. Kalaliikide arv on praegugi üsna suur. Ohtramad on särg, ahven, rääbis, latikas, haug, leidub kiiska, viidikat, linaskit, mudamaimu, angerjat, hinku, lutsu, kokre, vingerjat, võldast, luukatitsat. Kukulinna kohalt on püütud 5-6 kg raskusi latikaid. Saadjärve rääbis, mis on siin tõenäoliselt elanud aastatuhandeid, on suurim Eestis. Kuni 1949. aastani olnud Saadjärv väga vähirikas, siis hävis vähistik katku tõttu.
Haudelindudena esinevad Saadjärvel tuttpütt, sinikael- ja piilpart, kõrkja-roolind, rootsiitsitaja, vihitaja ja kalakajakas. Toitekülalisteks on jõgitiir ja järvekaur, rändel on siin peatunud luik, hani, piil-, viu- ja soopart jpt.
Saadjärv on Eesti kultuuriloos üsna suure tähtsusega. Äksis on elanud ja töötanud kirjamehed A. W. Hupel ja O. W. masing. 1890. a. on Äksis asutatud Eesti vanim kalahaudemaja. Juba 1907. a. rajas N. Samsonov järvele bioloogiajaama, mis oli Eestis esimene. Alates 1926. a. toimusid Saadjärvel prof. H. Riikoja juhtimisel limnoloogilised uurimistööd, milleks kasutati ka Eesti veekogude Uurimise Komisjoni paati “Keratella”. Ka pärast II maailmasõda on see liigirikka elustikuga järv püsinud pidevalt eesti limnoloogide vaateväljas.
Saadjärv on populaarne ka rahvaluules. Siin on 5 Kalevipoja lingukivi (neist võib näha kolme); järv ulatunud vägilasele vaid pastlapaelteni. On jutte Saadjärve rändamisest, kiriku vajumisest järve põhja (kiriku asemeks olevat Mudamägi), järves olevast rahapajast jne.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Võru maakonnas, Haanja kõrgustiku lääneosa lõhestavas kuni 75 m sügavuses loode-kagusuunalises Rõuge ürgorus leidub seitse järve (kagust lugedes Valg-, Liin-, Suur-, Kauss-, Ratas-, Tõug- ja Kahrila järv) ja üks järvik (Valgjärvest eraldunud Perajärv). Teiste Eesti järvedega võrreldes on siinsed järved erakordselt sügavad.
Rõuge Suurjärv on loode-kagu suunas piklik järv, mis asub Rõuge alevikus. Eesti järvede hulgas kõige sügavam. Tema sügavuseks sai M. zur Mühlen 1907. a. 41 m, H. Riikoja 1933. a. 37,5 m, A. Mäemets 1962. a. 38 m. Sügavaim koht on järve keskosast veidi kagu pool. Järve pindala on 13,5 ha, keskmine sügavus 11,9 m (keskmise sügavuse poolest on Suurjärv teisel kohal, Väikese Palkna järve järel. Kaldad on kirde ja edela pool kõrged ning järsud, loode- ja kaguotsas madalad. Järve ümbritseb edelakaldal lehtmets, mujal on niidud , aiamaad ja elamud. Perv ja kaldavööde on enamasti pehmed, kuid leidub ka kõvema põhjaga kohti. Sügavamal on põhi on mudane. Mudakiht on M. zur Mühleni andmeil vähemalt 2,75 m paksune.
Läbivool on keskmise tugevusega. Järve vee värvus varieerub oranźist heleroheliseni ning läbipaistvus samuti väga suures ulatuses (1,1-7,1 m).
Taimestik hõivas 1955. a. 1/4, ning koosneb 22 liigist. Taimi esines 8 m sügavusel. Fütoplankton on hulgalt rohke ning sisaldab haruldasi sinivetikaid. Zooplanktonit on järves palju, leidub järve-jämekoodikut, tiibsõudikut jt. huvitavaid liike.
Kalastik koosneb peamiselt ahvenast ja särjest; esinevad veel haug, kiisk, nurg, hink, ojasilm; leiduvat roosärge, lutsu, viidikat ja angerjat. Sisse on lastud vikerforelli, peledit ja peipsi siiga (viimased kaks on järve püsima jäänud).
Rahvamuistendi järgi olevat Suurjärve põhja vajunud kirik, kuhu korraga seitse venda sisse läinud. Suvel olevat kirik isegi nähtav.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Porkuni-Lemküla järvestik on Lääne-Viru maakonnas, Pandivere kõrgustikul, Porkunist kuni 5 km põhja poole ulatuv, üldjoontes põhja-lõunasuunaline järvedeahel. Lõuna poolt lugedes on selle aheliku tähtsamad lülid Porkuni järv, Piisupi järv, Sahkjärv, Ratasjärv, Võhmetu järv, Mardihansu järv, Kannukse soon, Lemküla järv ja Süsijärv; peale nende on ahelas veel mitmeid väiksemaid järvekesi. Kõik järved peale Porkuni järve on ajutised – täituvad kevadel karstivetest ja kuivavad suve teisel poolel. Järved asetsevad kahel pool Porkuni vallseljakute ahelat Porkuni-Neeruti oosistiku lõunaosas. Need vallseljakud on moodustunud vana oru kohale ja nende suhteline kõrgus on paiguti kuni 25 m. Järvede nõod on madalad, orienteeritud enamasti põhja-lõuna, osalt ka loode-kagu suunas (Porkuni järv), moodustades kahel pool vallseljakute ahelat madalad orud; idapoolset nendest nimetatakse Taanioruks.
Porkuni järv on Väike-Maarjast 5,5 km loode pool Porkuni ürgorus asuv loode-kagusuunaline kaunis järv. Järve absoluutne kõrgus on 107 m, pikkus on 2 km ja pindala 41,4 ha. Veekogu on suuremalt osalt loodud tehislikult paisutamise teel. Järv on neljaosaline; suurim ja kõrgeima veetasemega on kagupoolne osa, ligi 36 ha suurune Suurjärv. Veetaseme kõrguselt järgmine on umbes 1 ha suurune Aiajärv, mis asub järve keskel olevast suurest Lossijärvest lääne pool; sellele järgneb mõne kümnendiku hektari suurune Iiri järv; kõige madalama veetasemega on Iiri järvest “Armuvalusillaga” eraldatud 4 ha suurune loodepoolne järveosa, nn. Alumine järv, milles asub ilus paarikumne meetrise ümbermõõduga saareke lehtpuudega. Suurem (umbes 1 ha) okasmetsaga saar on järve kaguosas, samas on teisigi saarekesi (neist enamik ujuvaid) ja poolsaari. Järve osi eraldavad üksteisest teetammid ja järve keskel olev Lossisaar. Järve kalad on soostunud ja mudased, ainult kirdekallas on kõrge ja kõva, ujula piirkonnas isegi liivane. Kirdekaldal on põline park, järvel oleval suurel saarel nägus Porkuni loss, mujalt ümbritsevad järve heinamaad, orunõlvadel kasvab mets. Aeg-ajalt leidub järves arvukalt ujuvaid saari, mis on moodustunud lahtirebitud õõtsikutükkidest ja osutuvad veelindudele soodsateks pesitsuspaikadeks.
Peamiselt allikatest toituv järv on Valgejõe lähe. Vesi on heleroheline, põhjani (2,8 m) läbipaistev ning hästi segunev. Ainult Alumises järves muutub vesi suvel väga roheliseks ja vähe läbipaistvaks.
Järve taimestik oli 1967. ja 1972. a. rohke, kuid liigivaene (umbes 12). Fütoplanktonist on järv vaene, kuid E. Kukk on siit leidnud mitu haruldast sinivetikat. Zooplankton on seevastu üllatavalt rohke, kuid liigivane, kuid sisaldab samuti haruldusi (raba-jämekoodik, tiigi-pärisaerik, hiidkiivrik).
Enne järve kuivajsjäämist 1965. a. domineeris kalastikus koger, esinesid ahven ja haug. Hiljem olnud kalu vähe. 1974. a. oli kõige ohtramalt kokre, järgnesid ahven ja lepamaim (suurte parvedena Iiri ja Alumises järves).
Porkuni järv kuulub tüübilt punapea-vardi järvede hulka ning on linnujärvena erakordselt huvitav. Seal pesitseb väga rohkesti (umbes 35 paari) hallpõsk-pütte, lauke (vesikanu), punapeavarte ja tuttvarte, rästasroolinde, rootsiitsitajaid jt. linde (kokku 14 liiki). Nende seas meil haruldane tait (tiigikana).
Porkuni järv on ka aja- ja kultuuriloolise tähtsusega. Oletatakse, et järvesaarel asunud linnuse (asutatud 1479) asemel on varem olnud eestlaste muinaslinn. Rahvasuu räägib ka taanlaste tulekust laevadega mööda Valgejõge ja Taaniorgu Porkuni alla. Legendi järvest on oma loomingus kasutanud M. Under, O. W. masing, Fr. R. Kreutzwald ja J. barbarus. II maailmasõja ajal 21. 09. 1944 peeti Porkuni all üks viimastest veristest lahingutest Eesti mandril.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Paunküla veehoidla loodi 1960. a. kevadel Pirita jõe paisutamise teel. Tekkis ligikaudu 350 ha suurune järv, mis haaras endasse kolm endist järve – Tudre, Väikese ja Suure Seapilli. 1975/76. a. suurendati veehoidla mahtu veelgi. Pirita jõe säng koos järvedega moodustab ligikaudu kahekümneniku osa veehoidla pindalast.
Veehoidla on loode-kagu suunas piklik veekogu, mille Teelahkme vallseljak jaotab pikisuunas kaheks osaks. Üks kõige liigestatuma kaldajoonega ja kõige saarterikkam (saari ja saarekesi üle 30) siseveekogu Eestis. Veekogu on kõige sügavam kirdekalda lähedalt, kus asuvad (läänest lugedes) endised Tudre, Väike Seapilli ja Suur Seapilli järv. Neist oli kõige sügavam Väike Seapilli järv, mille sügavuseks 1943. a. loeti 4,8 m, Suures Seapilli järves 4,2 m, Tudre järve sügavuseks saadi 1956. a. 3 m. Arvestades, et veehoidla rajamisega tõusis järvede veetase maksimaalselt 3 m, oleks veehoidla suurim sügavus Väikese Seapilli järve kohal 7,8 m. Seda sügavust aga ei ole õnnestunud leida. 1966. a. saadi suurimaks sügavuseks 6,5 m (sellest vett 5,8 m) endise Suure Seapilli järve kohal. Nüüd, pärast veehoidla mahu suurendamist, on sügavus suurenenud paari meetri võrra, samuti on suurenenud veehoidla pindala. Veekogu valdavaks sügavuseks loeti enne 1975. a. 1-2 m, jõesängi kohal 3 m, järvede kohal 5-6 m.
Veehoidla kaldad on paiguti, eriti loodes, järsud, kaetud metsaga, paiguti laugemad, niitude ja karjamaadega. Veekogu järsule põhjakaldale on ehitatud arvukalt suvilaid, puhke- ja kalaspordibaase. Veehoidla kaldad on põhja ja lääne pool enamasti kõvad, liivased, mujal leidub enam madalat, soostunud perve. Põhja katab kõdunenud rohukamarast, metsakõdust ja madalsooturbast moodustunud põhjasete, endiste järvede kohal tumehall jütja.
Läbivool on võrdlemisi nõrk, eriti põhjapoolses osas, kus on täiesti tavaline järveline reźiim. Peamise sissevooluna suubub Ardu poolt Pirita jõgi, lisaks veel paari väiksema oja ja kraavide kaudu. Veehoidla vesi on tumeda värvusega ja vähese läbipaistvusega. Sealjuures on läbipaistvus ja värvus veehoidla eri osades erisugused. Vesi on endiste järvede kohal tugevasti kihistunud.
Nagu näitavad T. ja V. Timmi andmed, ilmusid esimesed veetaimed veehoidlasse juba 1961. a. Veehoidla sügisene tühjendamine ei lase püsival taimestikul välja kujuneda. Veehoidla madalate osade täielikku kinnikasvamist takistab vee vähene läbipaistvus. Fütoplanktonit on veehoidlas keskmiselt, zooplanktonit võrdlemisi vähe; esineb ka mõni haruldane liik. Põhjaloomastikku on veehoidlas keskmiselt. T. ja V. Timm on leidnud veehoidlast isegi rändkarbi, esineb haruldast väheharjasussi Stylodrilus heringianus jm.
Veehoidla kalastik on üsna liigirikas
kuid mitte eriti rohke. Domineerivaks kalaks on haug (saadud kuni 11 kg raskusi isendeid), leidub särge, ahvenat, kiiska, roosärge, nurgu, latikat, angerjat, kokre, linaskit, lutsu, ojasilmu, teibi jm. Korduvalt on sisse lastud hõbekokre.
Veehoidlal, eriti taimestikurikkas kaguosas, on üsna rohkesti veelinde: arvukad on partlased, kalakajas, mustviires; esineb haigur ja must-toonekurg.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Põhiliselt Aegviidu-Paukjärve oostiku läänepoolsel küljel olev järv, mille pindala on 8,6 ha, suurim sügavus 11,1 m; keskmine sügavus 5,9 m. Vesi süveneb järsult. Järve raamivad valgusrikka männimetsaga kaetud künkad, ainult edelakallas on madalam. Perv on peaaegu kõikjal kõva, liivane minaraalmaa laskub otse vette. Järve loodenurgas on ujula jäänused, kaldal hoonete vundamendid; need annavad tunnistust, et järve on kunagi intensiivselt puhkekohana kasutatud. Lõunakalda lähedal on saar, kus kasvavad haavad, lepad ja pisike männike. Kaldavööde on liivane, 3-4 m sügavusel lasub pruunikas limatombuline sapropeel, sügavamal kuni 2 m paksune rohekaspruuni haisva sapropeeli kiht. Vees leidub palju ronte.
Umbjärv, mis näib toituvat peamiselt sademete veest.
Järve taimestik erakordselt vaene. Kaladest on valdav ahven, leidub ka särge ja haugi. Kirjanik A. H. Tammsaare olevat siit 1907. a. püüdnud paarinaelase haugi. Sisse on lastud hõbekokre.
Koos Paukjärvega vajavad kaitset oma tänaseni säilinud oma loodusliku ilme tõttu Paukjärvest 200 m ja 500 m kagu pool asuvad vähetoitelised Liivjärv ja Umerikjärv; eriti viimane kui ainus haruldase vahelduvõielise vesikuuse leiukoht Põhja-Eestis ning T. Reinvaldi andmeil kui sügavaim järv Põhja-Eestis (15 m). Sügav olevat ka läheduses olev Kaasikjärv.
Paukjärv ja tema ümbrus, eriti põhjakaldal olevalt oosilt vaadelduna, pakub suurt esteetilist naudingut.
Paukjärve maastik olevat inspireerinud meie kirjandusklassikut A. H. Tammsaaret “Kõrboja peremehe” loomisel. Ühes “Päevalehe” numbris 1915. a. annab Tammsaare kauni kirjelduse Paukjärvest ja põhja pool olevast Kolga rabast.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Koorküla Valgjärves on Muinsuskaitsealune objekt – sukeldumine erilubadega!
Kuulsamaid järvi ümbruskonnas, 3 km Koorküla keskusest lõuna pool, 70,9 m merepinnast kõrgemal. Oma 44,1 ha suuruse pindala poolest on ta Koorküla järvestikus esikohal. Väga sügav (26,8 m, keskmine sügavus 8,5 m) ja hästi liigestatud kaldajoonega veekogu. Kõige sügavam on järve lõunaots umbes 50 m kaugusel kaldast. Varem on veetase olnud märgatavalt kõrgem; 1926. a. paiku on veetaset umbes 0,5 m võrra alandatud. Järve põhja- ja läänekaldal on ülekaalus põllumaad, mujal mets. Kaldad on valdavalt kõrged ja järsud, eriti lõuna pool, peaaegu kõikjal liivased või kruusased, ainult läänes laugemad ja mudasemad.
Järve põhi on rahutu reljeefiga. Esineb kaks väga sügavat vagumust, üks järve kirdeosas, teine järve lõunaosas; nende vahel järve keskosas on poolsaare kohal umbes 1 m sügavusel madalik (“Mõisa ase”) vaiehituse jäänustega; teine madal koht (“Mägi”) on järve kaguosas. Põhi on ka sügavamal kaetud õhukese rohekaspruuni mudakihiga.
Valgjärv on väikese valgalaga ja nõrga läbivooluga järv. Vesi on heleroheline kuni kollakasroheline ja väga läbipaistev (3,7-4,5 m); talvel suureneb läbipaistvus pisut veelgi (4,6 m). Vesi on järves selgelt kihistunud.
Taimeliike on palju (üle 25), tänu läbipaistvale veele leidus neid veel 9 m sügavusel. Haruldustest leidus järves järv-lahnarohtu, tömbilehist ja punakat penikeelt, samuti järvedes ühte vähem esinevat penikeele värda (Potamogeton X nitens) ning rohkesti järvepalli. Zooplanktonis leidub võrdlemisi haruldasi tiib- ja süvikusõudikut, järve jämekoodikut jt. liike.
Kalafaunas on tähtsal kohal latikas ja särg, leidub haugi, ahvenat, linaskit, roosärge, kiiska, kokre ja lutsu. Siit on saadud kuni 3 kg raskusi ahvenaid. Järves elutseb jõevähki.
Rohkesti on näha ondatra tegutsemise jälgi.
Järv pakub väga häid võimalusi suplemiseks ning latika-haugi järvena kalastamiseks. See veekogu kaunistab oluliselt maastikku, seepärast on ta koos oma kauni ümbrusega (kuni 300 m kauguseni kaldast) kohaliku kaitse alla võetud.
Valgjärv on ka väga tähtis arheoloogiline objekt. Tema keskosas oleval madalikul (“Mõisa ase”) asuvad 1310-1430 aasta vanuse vaiehitise jäänused, mis on võetud arheoloogilise kaitse alla. Siin on olnud muistsest eesti kogukonnast eraldunud üliku kindlustatud elukoht. Järve kagunurgas asuv “Silmaallikas” on tõenäoliselt muistne ohvriallikas. Seoses vaiehitise jäänustega on rahva seas väga laialt levinud muistend venna ja õe pulma ajal vee alla vajunud mõisast. Seda muistist olevat uurimas käinud paljud tuntud tegelased, teiste hulgas ka Hugo Treffner. Alles arheoloog J. Selirand selgitas lõplikult Valgjärve saladuse.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977[/vc_column_text][/vc_tta_section][vc_tta_section title=”Kiruvere järv” tab_id=”8″][vc_column_text]Harju maakonnas lõunaosas, Kõrvemaa läänepiiril, nn. Paunküla mägedes, on 11 pisikest järve (Rõõsajärv, Väike- ja Suur Kaksjärv, Rahkjärv, Paunküla Mustjärv, Paunküla Linajärv, Punamäe järv, Lindjärv, Kaatsjärv, Konnajärv, Kiruvere järv), lisaks veel 1960. a. Tallinna veevarustuse huvides loodud Paunküla veehoidla. Järved asetsevad loode-kagusuunalise Paunküla oosistiku (mida siin nimetatakse Teedelahkme mäeks ehk Teedelahkme vallseljakuks) termokarstilise tekkega lehtrites. Käesolevaks ajaks on järved enamasti kinni kasvanud ja mudastunud, muutunud pisikesteks veesilmadeks kauni oosistiku servaalal.
Paunküla asundusest 2 km lõunakagu pool asuv Kiruvere järv on ida-lääne suunas pisut piklik kaunis järv. Ta absoluutne kõrgus on 67,9 m, pindala 22 ha, suurim sügavus 11,2 m (keskmine sügavus 5,4 m). Järvest edela ja lõuna pool kerkib metsaga kaetud kõrge vallseljak – Kütimägi, ida pool on metsane mõhn, lääne- ja põhjaküljes tasased heina- ja põllumaad. Järve veetaset on 1938. a. paiku alandatud 1 m võrra. Kaldad on lausad või madalad, ainult edelas ja idas laskuvad järsult vette. Kalda juures on põhi enamasti kõva, kohati kruusane või kivine, põhja- ja idakalda juures ka mudane; sügavamal katab põhja muda.
Järv toitub peamiselt allikatest, mida on eriti rohkesti kirdeosas. Väljavool toimub järve loodesopist Pirita jõkke. Järve vesi on pruunikaskollase värvusega, keskmise läbipaistvusega (2,5-3,3m) ja nähtavasti tugevasti kihistunud.
Taimestikku oli 1957. a. järves keskmiselt, liike aga rohkesti (22). Taimi leidus veel 7 m sügavusel. Suvel esineb sinivetikate õitsemine. Zooplanktonit on keskmisel hulgal, liike rohkesti (50); sisaldab haruldusi. Põhjaloomastik on väga vaene. A. Järvekülje andmeil esineb selles üks haruldane karpvähiline.
Kalastiku moodustavad särg, ahven, latikas, haug, viidikas, roosärg, kiisk, koger, linask, luts ja hink.
Kiruvere järve tuleb hinnata kui maastiku kaunistajat, aga ka kui õngespordiks, ujumis- ja puhkekohaks sobivat järve.
Kohalike elanike teatel olevat madalikul järve keskel põhjas mingi vaiehitise jäänused, mille juurde viivat Tori talu juurest vaitee. Teistel andmetel viivat vaitee Tori talu juurest veehoidla tammile ja sealt Teelahkme mäele, kustkaudu käinud rootsiaegne tee, mis arvatavasti on vallseljakule nime andnud. Järve juures on vanasti sulatatud rauda, mida tõendab Nuudi pere juurest leitud rauatagi.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Äntu Valgejärv – Lääne-Viru maakonnas, Väike-Maarjast 7-9 km lõuna pool asub metsarikkas soostikus Äntu järvestik, kuhu kuulub 7 väikejärve. Äntu Valgejärv on ümariku kujuga järv Äntu metsavahikohast paarsada meetrit kagu pool. Ta pindala on 1,4 ha, suurim sügavus 8 m. Kaldad on kõikjal õõtsikulised, kaugemal kaetud metsaga. Läänekaldal on väike ujumissild. Põhja katab järvelubi. Valgejärve läbib Rohelisest järvest tulev ja Linaleojärve voolav oja. Järve vesi on heleroheline ja väga läbipaistev (6,1 – >6,8 m), tõenäoliselt kihistunud.
Aastail 1967 oli taimestikku vähem kui Sini- ja Rohelises järves. Veepeeglit piiras pilliroog, järgnes kitsas vöönd ujulehtedega taimi – vesiroosi ja ujuvat penikeelt. Põhja katsid mändvetikad.
Fütoplanktonit on järves vähe. Zooplanktonit leidub rohkem; selles esineb järve-jämekoodik, järvekiivrik ja koola sõudik.
Kalastik koosneb ahvenast, särjest ja haugist, võib-olla ka kogrest. Järvi ühendavas ojas olevat lutsu.
Äntu Sinijärv on järvestiku kõige põhjapoolsem järv ning asub Väike-Maarjast 7 km lõuna pool. Sinijärv on põhja-lõuna suunas pikliku, kuid väga sopilise kujuga, kahe suure ja ühe väikese poolsaarega. Ta pindala on 2,4 ha, suurim sügavus (põhjaosas olevate allikaaukude kohal) 8 m, sügava piirkonna valdavas osas 6 m. Seega on järve põhjas olevate allikaaukude sügavus 2 m. Järvest ida pool on vallseljak, mujalt piirab järve segamets. Kaldad on kõikjal õõtsikulised ja vee äärde pääsemine raske. Põhja katab järvelubi.
Järv saab oma vee peamiselt põhjaosas olevatest allikatest, järve kagunurgast lähtuv ojake voolab 50 m lõuna pool olevasse Rohelisse järve.
Äntu Sinijärv on kahtlemata kõige sinisema ja selgema veega järv Eestis. Ka kõige sügavamas kohas on vesi põhjani läbipaistev (8 m). Vesi on rohekas-helesinine või sinakasrohelise värvusega ja suvel õige märgatavalt kihistunud. Suvel on vesi hapnikurikas, talvel aga hapnikust vaene ja sisaldab väävelvesinikku.
Aastail 1972 ja 1973 kattis taimestik peaaegu kogu järvepõhja, liike oli aga ainult 11. Ujulehtedega taimedest leidus ujuvat penikeelt; kaldataimestik oli samuti vähene. Fütoplanktonit on järves erakordselt vähe. M. Porki teatel koosneb see boreoalpiinsest haruldusterikkast vetikakompleksist. Zooplanktonit leidub keskmisel hulgal; selles esineb järve-jämekoodik ja koola sõudik. Põhjaloomi on üsna palju. Leidub üksikuid järvekarpe.
Kalastik koosneb ahvenast, särjest ja haugist; kõige arvukam näib olevat ahven.
Äntu Roheline järv on ainult 0,8 ha suurune järveke Sini- ja Valgejärve vahel. Ta sügavus on 3,3 m. Järve piirab mets. Kaldad on kõikjal õõtsikulised ja vee äärde pääsemine raske. Põhja katab järvelubi. Järve läbib Sinijärvest tulev ja Valgejärve suubuv ojake. Võib-olla on järves ka mõni põhjaallikas.
Vesi on kollakasroheline, mudani läbipaistev ja arvatavasti ilma erilise kihistuseta.
Aastail 1967 kattis taimestik kogu järvepõhja. Veepeeglil leiduvas väheses taimestikus oli peale ujuva penikeele ka vesiroosi, kaldavööndis kasvas suhteliselt palju pilliroogu.
Kalastik koosneb ahvenast, särjest ja haugist. Varem on olnud järves rohkesti jõevähki.
Äntu Linaleojärv on ümariku kujuga järv Äntu Valgejärvest umbes 0,7 km lõuna pool. Ta pindala on 0,25 ha. Kaldad on kõikjal õõtsikulised, ümbritsetud metsaga. Läbivoolujärv; sissevooluks Valgejärvest tulev oja, väljavooluks Äntu oja, mis ühineb Kärsa ojaga ning suubub Põltsamaa jõe jõgikonda kuuluvasse Nõmme jõkke.
Järve vesi selge, nähtavasti samade omadustega, mis Valgejärveski.
Aastail 1973 oli esikohal veesisene taimestik. Veepeeglil leidus kollast vesikuppu, vesiroosi ja ujuvat penikeelt.
Kalastik koosneb ahvenast, särjest ja haugist ning kogrest. Mõnel talvel jääb järv ummuksile; selle tagajärjel on hukkunud isegi suuri kokri.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977